Ravimisõltuvus

Ravimisõltuvus ja ravimite kuritarvitamine

Ravimisõltuvusele, nagu alkoholismile ja teistele sõltuvustele, on ravi seisukohast omane ebavajaliku või ebavajalikuks muutunud ravimi pidev kompulsiivne kasutamine, sõltumata selle tegevuse sotsiaalsetest või tervislikest kahjudest.

Tavalisimad kuritarvitatavad ravimid on ärevuse ja unetuse ravimid ning valu ja köha ravis kasutatavad opiaadid ja muud ravimid.

Ravimite kuritarvitamisega kaasneb tihti, kuigi mitte alati, psühholoogilise või füsioloogilise sõltuvuse tekkimine. Füsioloogilise sõltuvuse puhul suureneb inimese võime taluda ravimi mõjusid (tolerantsus) ja/või ilmnevad tal ravimi kasutamise lõpetamise järgsetel päevadel erineva raskusega võõrutusnähud. Ärajätmis- või võõrutusnähtude ehk „Ärevusravimite, unerohtude ja antidepressantide ärajätmisnähtude sündroom“) tõttu jätkab inimene tihti ravimi ebavajalikku või kahjulikku kasutamist. Ravimisõltuvus võib oma olemuselt olla siiski psühholoogiline sõltuvus ja põhineb aine võimel tekitada head tunnet (eufooriat) või teisi soovitud psüühilisi mõjusid.

Ärajätmisnähud võivad olla väga tugevad valuvaigistitena kasutatavate opiaatide ja ärevusravimite ja unerohtude pideva kasutamise lõpetamise järgsetel päevadel ja nädalatel. Ka seoses paljude antidepressantide kasutamise lõpetamisega võib mõnikord ilmneda üsnagi tülikaid mööduvaid võõrutusnähte.

Ravimi kasutamise lõpetamisega kaasnevad võõrutusnähud meenutavad ravimi kasutamise põhjuseks olnud ärevust ja masendust või unetust. Võõrutusnähtude tekkimise tõttu pärast ravimi võtmise lõpetamist võib inimene kergesti jätkata tegelikult juba ebavajalikuks muutunud ravimi regulaarset kasutamist.

Ravimisõltuvus on oma olemuselt tugev sõltuvus, kui iga päev kasutatava aine hulk on väga suur või kui inimesel on kompulsiivne vajadus kasutada ravimit ilmaasjata või joovastavat mõju taotledes. Tähelepanuhäire raviks kasutatavad ja amfetamiini sarnaselt mõjuvad psühhosimulandid võivad tekitada amfetamiinisõltuvusele sarnase tugeva ravimisõltuvuse. Ärevusravimid ja unerohud põhjustavad aga suhteliselt harva joovet tekitavat ravimisõltuvust, kui neid ei kasutata veenisiseselt. Sel juhul esineb ravimisõltuvusega koos alati ka alkoholi- või muu mõnuaine sõltuvus. Mõnel patsiendil areneb siiski psüühiline sõltuvus, kui ravimi sagedast võtmist peetakse rahustavaks selle farmakoloogilistest mõjudest hoolimata. Antidepressantide kasutamisega aga ei kaasne nende kahjulike kõrvalmõjude tõttu sellist psüühilise ravimisõltuvuse tekkimise ohtu. Vabanemine sõltuvust tekitava ravimi kasutamisest ilma professionaalse abita on peaaegu alati võimatu ja võib raskete võõrutusnähtude tõttu olla ka ohtlik.

Eneseabi

Ravimite kasutaja või nende kuritarvitamise all kannataja peab vältima ravimi kasutamist „joovet tekitava“ või „euforiseeriva“ (meeleolu tugevalt parandavana) sõltuvusainena. Kui ravimi kasutamise põhjus on füsioloogiline sõltuvus ravimi pidevast kasutamisest koos erineva tugevusega võõrutusnähtudega, peab inimene püüdma püsida arsti määratud annuste raames või vähendada vastavalt arsti juhistele järk-järgult võetavaid annuseid. Iseseisvalt läbiviidud ja liiga kiire pikka aega kasutatud ravimiannuse vähendamine võib tekitada tugevaid võõrutusnähte ja halvimal juhul epileptilisi krampe. Ravimi võtmise rahustavast mõjust kompulsiivselt ja seega psüühiliselt sõltuvale inimesele on tähtis mõista kompulsiivse ravimitarvitamise olemust ja otsida teisi võimalusi enda rahustamiseks.

Vabanemine ravimi kasutamisest eneseabiga võib olla võimatu, kui ravimi või sõltuvusaine kasutamine on kompulsiivselt sõltuvuslik või joovastav tavalisest suuremate dooside kasutamisel.

Ravi

Kui ravimi kuritarvitamise ühe põhjusena on tekkinud füsioloogiline sõltuvus ravimist koos erinevate võõrutusnähtudega, on alati vaja lähimate nädalate jooksul raviarstiga nõu pidada.

Füsioloogiline ravimisõltuvus koos võõrutusnähtudega ei ole alati märk ravimi kuritarvitamisest – sellisel juhul võib ravimi kasutamise lõpetamine halvendada taustal olevat ärevus- või muud psühhiaatrilist häiret. Tihti aga hoiab ravimi kasutamisel tekkinud füsioloogiline sõltuvus elus asjatult ebavajalikuks muutunud ravimi kasutamist. Siis tuleb pikka aega kasutatud ravimi annust vähendada arsti juhiste kohaselt järk-järgult, mõnikord väga aeglaselt mitme nädala jooksul. Väga ebameeldivate võõrutusnähtude tekkides võib ravimi doosi järk-järgult vähendada nii, et ravim lahustatakse detsiliitris vees ja vähendatakse doosi aeglaselt ja ainult 10% kaupa 2–4 nädala jooksul. Liiga kiire ravimidoosi vähendamine võib mõnikord põhjustada väga ebameeldivaid ja vahel ka ohtlikke võõrutusnähte.

Suurte ravimidooside kompulsiivse ja tugevalt sõltuvusliku või joovastavat mõju taotleva kasutamise lõpetamine eeldab tavaliselt alati seda, et inimene pöördub lähinädalatel probleemi olemust mõistva arsti või sõltuvuste raviga tegeleva asutuse poole.