Kui põhi on käes

0
Share

Kui põhi on käes


alko3
TEKST: TIIA KÕNNUSSAAR
FOTOD: VIDA PRESS, KRISTJAN LEPP


“Üks ohuks, teine rohuks, kolmas-neljas hingevõtja,” hoiatab rahvasuu, et märjukesega piiri peetaks. Eestis on sõltuvusele hinge kaotanud arutu hulk mehi ja naisi, kuid vähesed jaksavad sellest omal käel välja tulla. Alkoholi-, ravimi- ja uimastisõltuvuses inimestele pakub abi äsja avatud kliinik.

Meil on hinnanguliselt ligi 60 000 inimest, kes end alkoholisõltuvuse tõttu vaikselt ja järjepidevalt hävitavad. Seda on rohkem kui Pärnu, Võru ja Põlva elanikke kokku. Kui arvestame umbkaudu juurde lähedased, kes pereliikme sõltuvuse tõttu rängalt kannatavad, tuleb see arv päris hirmutav.

Alkohoolikute ravi on keeruline protsess ja tagasilanguse oht suur. Alkoholisõltlaste võõrutusraviga tegeldakse mõneti küll suuremate linnade haiglates, ent vajadust ei kata see kaugeltki.

2016. aastal loodi Eestis 12 sammu programmi põhimõtetel ehk Minnesota programmil põhinev kliinik, kust sõltuvushaiguste all kannatajad ja nende pereliikmed abi saavad. Sää- rased kliinikud on Soomes, Lätis, Rootsis ja sealne ravi on märkimisväärselt edukas. Minnesota mudel jõudis Soome Kanadast ja USAst tänu alkoholipoliitika uurimisinstituudi teadlasele ja sotsiaalnõunikule Toivo Pöysäle, kes andis sellele ka soomekeelse nime. Soomes on see lähenemisviis registreeritud Myllyhoito nime all.

Kõnealuste kliinikute puhul on ebatavaline see, et sealsetel töötajatel, nõustajatel ja terapeutidel on isiklik taastumiskogemus – nad on ise olnud alkoholisõltlased või kannatanud alkohoolikust pereliikme tõttu.

Ka Kaja Heinsalu, TSF Clinicu asutaja ja juhataja, on alkoholisõltuvust oma nahal kogenud. “Otsustasin, et pean sellest avalikult kõnelema, kui soovin, et inimesed otsiksid rohkem abi ning saaksid üle sõltuvusega kaasnevast häbist ja süütundest,” ütleb naine. “Häbi on üks enam levinud põhjuseid, miks abi ei otsita.” Nüüd on haritud ja ettevõtjana edukas Kaja jätnud kõrvale kõik muu ja pühendunud kliinikule.


KAJA LUGU

alko4“Keeruline on sellesse aega tagasi minna,” tunnistab Kaja Heinsalu. “Ma jõin oma elust kokku viis aastat, kuid kainena olen elanud juba viimased 21 aastat. Ma olin igati normaalsest ja heast perekonnast, kus alkoholi tarvitati väga harva. Esimest korda proovisin alkoholi 13aastaselt, jõime sõbrannaga šampust. Jäin kohe purju ja see oli meeldiv kogemus. Pikapeale hakkasin märkama, et kui alkohol peo juurde käis, jõin end kas purju või ei joonud üldse. Vahepealset varianti ei olnud. Arvasin, et joomist peab õppima, et ma lihtsalt ei oska juua ja sellepärast mõjub alkohol mulle nii äkiliselt. Olin tavaline noor inimene, mu elus ei toimunud midagi erilist, mida võiks tagantjärele sõltuvuse vallandajaks pidada.

20aastasena suunati mind väikelinna tööle. Tundsin end halvasti, sest seal joodi väga palju. Aasta pärast olin keskkonda sulandunud ja joomisest oli saanud ka minu eluviisi osa. Lõpuks oli kaos mu isiklikus elus kasvanud nii suureks, et seal ei olnud enam midagi tegemist mu väärtustega. Ma ei käinud tööl –kasutasime sõbrannaga ära tekkinud võimalusi ja tegime oma ehteäri. Selle kõrval käis igapäevane joomine.

Otsustasin, et pean väikelinnast ära kolima, sest selline elu viib mu põhja. Kuid Tallinna naastes sain aru, et seltskond jäi küll maha, aga joomine tuli minuga kaasa. Seejärel jõin paar aastat üksinda kodus. Oli selge, et tööle ma minna ei saa, sest ma pole hommikuti võimeline tõusma ja asjalik olema. Olin oma ettevõtlust juba nii palju arendanud, et selline eluviis oli võimalik.

Ühel päeval aga olid asjad juba nii hullud, et olin pankrotis. Põhi oli käes. Lõpuks tuli mõistmine, et alkoholist loobumine ei ole enam minu teha – hoolimata vastu võetud otsusest joomises vahet pidada läksin ikka poodi ja ostsin mõne veini.

Kaja: “Abi otsimine on olnud kõige suurem pööre mu elus.”

See äratundmine oli väga ootamatu. Sihikindla inimesena olin seni kõik otsused teoks teinud, aga nüüd mõistsin ehmatusega, et mul ei ole oma elu üle enam kontrolli. Kui järjekordne nädalavahetus, mil olin otsustanud veinijoomises vahet pidada, lõppes kõige muu kui pausiga, sain aru, et pean abi otsima. Ma ei uskunud veel, et mul tuleb alkoholist lõplikult loobuda.

Abi otsimine on olnud kõige suurem pööre mu elus. Oma tüübilt ja iseloomult olen ise hakkama saaja, juba lapsest saadik. Kui mulle jõudis pärale, et ma ei pea kõigega üksi toime tulema ja võin abi küsida, läks kergemaks. Ma tegelikult ei talu raame, aga selle ühe piiranguga leppimise eest ehk alkoholi välistamisega olen saanud vastu mõõtmatult rohkem kui kõik see, millest ilma jäin.

Sõltuvust võib võrrelda raudteega. Kui tahad väljuda, leiad end võpsikust, kust raudteed edasi ei lähe. Pead ise tee leidma. Kui tahad aga vanadel rööbastel edasi sõita, siis sõltuvusest ei vabane.

Oma kogemusele toetudes otsustasin rajada kliiniku. Olen kõik muu kõrvale jätnud ja pühendunud sõltuvustest vabanemise keskusele, sest tunnen, et teadmised ja oskused, mis olen nende aastatega omandanud, ei kuulu vaid mulle.

Meie ühiskonnas ei ole probleem ainult selles, et sõltlastele pole pakkuda abi ega lahendusi, vaid ka selles, et pole harjutud abi küsima. Kui sõltuvus on juba välja kujunenud, võetakse seda nagu Eesti ilma – kirume küll, aga midagi pole teha. Ent sõltuvust ei tohiks võtta sel moel.

12 sammu kliinikute idee seisneb selles, et abivajajate raviks kasutatakse ära terapeutide isiklik kogemus. Ja mina tahan neid kogemusi, mida elu on mulle andnud, teiste heaks rakendada. Professionaalse välja- õppe sain Soome Myllyhoito kliinikus, kus on programmi rakendatud juba üle 20 aasta, ja nad on olnud meile väga suureks toeks kliiniku käivitamisel.

Kindlasti pole kliinik ainus koht, kust abi saab, aga see on üks võimalus panna alus kainele elule. Nüüdseks on meie lühikest aega töötanud kliinikust saanud tuge juba mitu inimest, kes on alkoholiga lõpparve teinud, põhiprogrammi lõpetanud ja osalevad jätkuvalt kord nädalas foorumis, nii nagu see on ette nähtud. Üks neist on Andres.”

ANDRESE LUGU

Andres (nimi muudetud) alustas joomisega 30 aastat tagasi, 14–15aastaselt. “Olen alkoholi tarvitanud suurema osa oma elust,” tunnistab mees. “Minu saatusekaaslased hakkasid jooma pigem depressiooni või elumurede pärast, kuid mina jõin siis, kui oli tore ja hea olla ning tahtsin seda emotsiooni võimendada. Oli ka selline aeg, mil kasutasin uimasteid ja alkot ei puutunud, kuid mõne aja pärast jõin edasi.

Lõpuks hakkas tervis tõsiselt kannatama. Jõin palju ja kui siis lõpetasin, tekkis väga tugev pohmelus. Ma ei suutnud midagi süüa, ei saanud isegi vett juua, kõik ajas oksendama. Järelnähtudest väljatulek võttis nädala, alles siis sain normaalselt sööma hakata.

Andres: “Praegune naine ütles, et kui ma nüüd ka ei lõpeta joomist, läheb temagi ära.”

Nädal-paar läks mööda, tundsin end juba päris hästi, ja jälle tuli tahtmine juua. Läksin poodi ja vaatasin mõne uue sildiga konjaki või vermuti järele, mis tundus huvitav. Mõtlesin, et natuke ikka võib, aga ei saanud enam pidama. Edasi jõin iga päev. Kui hommikul oli kehv olla, tegin turgutava kokteili. Sain küll tööasjad enam-vähem tehtud ja vingerdasin välja, aga kogused läksid aina suuremaks.

Ühel hommikul oksendasin jälle ja lõpuks vajusin kokku, mul tekkis epileptiline reaktsioon. Viinapood oli paarisaja meetri kaugusel, aga ma ei suutnud sinna jalgsi minna. Tellisin takso, sõitsin poodi ja tõin viina. Lõpuks oli nii halb, süda puperdas ja oli selline surmahirm, et käisin Wismaris esmaabis. Seal oli veel masendavam kui kodus, kogu see õhustik. Oled nagu varjude maailmas, rahusteid täis topitud, masenduses, depressioonis…

Inimesed, kellega nooruses alkoholi ja muid meelemürke tarvitasin, on praeguseks surnud. Mitte et ma neid taga igatseksin, aga see on fakt. Kõige rohkem vaevas mind see, et miks hakkan uuesti jooma, kui vähegi toibun – olen ju mitu korda piiri peal ära käinud, nii et surma maitse suus.

Otsisin kedagi, kel oleks alkoholisõltuvusega kogemust, uurisin netist. Wismari välistasin kohe, sinna ma enam minna ei tahtnud. Lõpuks leidsin TSF Clinicu. Helistasin, mind kutsuti vestlusele, et vaadata, kes ma olen ja kuidas mind aidata saab. Tuli välja, et on üldse ime, et elan: alkoholi ja narkootikumide kogused, mida olen elu jooksul tarvitanud, oleksid pidanud mu tapma.

Kliiniku abiga on nüüd nii, et sada päeva kainet elu on täis. Naisel on muidugi hea meel. Olen juba kaks korda lahutanud ja mu praegune naine ütles, et kui ma nüüd ka ei lõpeta joomist, läheb temagi ära. Joomise ajal olin tahtejõuetu ja apaatne. Tegutsesin nagu automaat, ei näinud millelgi mõtet. Nüüd on pea selgemini tööle hakanud ja mälu taastunud. Joomise ajal lugesin küll ka raamatuid, aga midagi meelde ei jäänud.

Nüüd vaatan möödunule tsipa teise pilguga. Teatud mõttes ma alles õpin ennast tundma, sest olen nii pikalt elanud alkoholiga, et ei teagi õieti, mis või kes ma olen. Kliinikumis koos teiste osalejatega tekib võrdlusmoment, saad endast rohkem aimu. Igaühel on oma kurb lugu. Kui kõik ringis olijad välja ütlevad, et jah, ma olen alkohoolik, on kuidagi kergem. Kui sa seda endale ja teistele tunnistad, on juba see toeks.

Terapeut on mul aidanud oma tegevusi ja käitumist kaardistada: kuidas ja miks ma alkoholi olen tarvitanud, millise ajavahemiku tagant. Nüüd on inimesed mu ümber teised ja õhustik teine. Olen suutnud alkoholist eemale hoida, ja mingi jonn on ka tekkinud, et kui ma olen juba nii kaua vastu pidanud, siis pean veel.

Tahan tulevikus oma kogemust ka teistega jagada. Olen oma joomisega teistele piisavalt halba teinud, nüüd on aeg tagasi maksta.”

ALKOHOLISM ON HAIGUS, HÄBISTAMINE EI AITA

Kaja ja Andrese lugu sarnanevad paljude Eesti inimeste lugudega, erinevus on aga selles, et mõlemad said – vahest ehk viimasel hetkel – abi ja toetust. “Sõltuvushaigusest tervenemiseks peab mõistma esmalt sõltuvuse olemust,” ütleb Kaja Heinsalu. “Sõltlase ajus on häiritud dopamiini regulatsioon. Ka väike kogus alkoholi või keemilist ainet käivitab sõltuvuse kohe uuesti ja takistab taastumist. Paraku kaasneb sõltuvusega palju häbi ja häbimärgistamist, mis on ka üks põhjusi, miks inimesed ei julge abi otsida. Alkoholismist püütakse üksi ja tahtejõuga terveneda, aga see oleks sama kui tahta ennast juukseid pidi üles tõsta. Tõsi, mõnel õnnestub alkoholist ka omal käel loobuda, aga neid on väga vähe.”

Kliinik on koht, kus inimene, kes kannatab mõne keemilise sõltuvuse all, olgu põhjuseks alkohol, ravimid või narkootikumid, saab abi ja tuge, ütleb Kaja Heinsalu. “Lihtsalt alkoholi ärajätmine ei pruugi olla lahendus, sest sõltuvus puudutab alati inimese hinge, vaimu ja keha,” selgitab ta. “Selle kõigega me ka tegeleme. Üks, mida inimesed küsivad, on see, et kas peab olema tahtejõudu ja kui suur peab olema motivatsioon. Ameerikas tehtud uuringust on selgunud, et ühtviisi toibuvad alkoholismist nii need, kes läbivad programmi vabatahtlikult, kui ka need, kes on saadetud programmi sunniviisiliselt – paranemisprotsent on sama. Ei ole vaja muretseda, et mul ei ole usku ega motivatsiooni. Ainus, mida me inimeselt ootame, on see, et ta kohale tuleks. Meie programm on ravimivaba, sest ei ole mõtet üht sõltuvust teisega asendada.”

12 sammu kliinikutes õpetatakse alkoholisõltuvust asendama uute harjumustega. Inimene ei tohiks toibumise ajal üksi jääda ja selleks on iganädalased kohtumised teiste programmis osalejatega. “On hea teada, et toibumisprotsessi jooksul tuleb ellu väga palju rõõmu juurde,” kinnitab Kaja Heinsalu. “Inimene teadvustab, mis temaga on juhtunud, vabaneb vihameelest – hävitavate tunnetega süvitsi tegelemine aitab koormast vabaneda niivõrd, et ta ei pea enam jooma.”

Kuna alkoholisõltuvusega kaasneb häbi – ja häbi tunnevad nii alkohoolikud ise kui ka nende pereliikmed –, on üks kliiniku aluspõhimõtteid anonüümsus. Inimene, kes kliinikusse pöördub, ei pea muretsema, et tema andmed saavad avalikuks või tuttavad sellest kuulevad.

Kaja Heinsalu: “Sõltuvus on häire ning selle mõistmise kaudu tuleb leppimine ja sealtkaudu ka paranemine.”

ABI PEREKONDADELE

Kliinik pakub abi ka sõltlase lähedastele. Kaja: “Kuigi on levinud hoiak, et probleem on ainete kuritarvitajal, on toetust ja nõustamist vaja ka pereliikmetel.”

“Sõltlase lähedane kujuneb sageli kaassõltlaseks, kes püüab meeleheitlikult muuta ja kontrollida teise inimese käitumist,” ütleb kogemusnõustaja Katrin Hallik. Tema ülesanne on aidata lähedasel keskenduda omaenda elule ja selle kaudu tervendada perekonnas toimivaid suhteid.

Kedagi vägisi kliinikusse tooma ei maksa hakata. “Sõltuvuses oleva inimese lähedane saab tulla ise abi otsima,” julgustab Kaja Heinsalu. “Siis me uurime, mil moel alkohooliku lähedane tahtmatult joomist võimaldab.”

12 sammu programm on vaimne programm. “Me ei ole seotud ühegi religiooniga, kuid toetume usule paranemisse ja sellele, et abi on võimalik ja seda saab anda väljastpoolt,” räägib Kaja Heinsalu. “Kliinikus tegeleme süvitsi programmi nelja esimese sammuga. Edasi lähevad kliendid oma teed ja liituvad mõne rühmaga. Soovitame, et leitaks sobiv eneseabirühm juba programmis viibimise ajal, sest pärast aastast tervenemisprogrammi ei tohiks jääda üksi, et vältida tagasilangust.

Selle programmi puhul on olulised isiklik eeskuju ja see, et mõistad sõltuvuse all kannatavat inimest poolelt sõnalt. Sõltlasele on omane valetamine ja see ei lõpe päevapealt. Terapeut või nõustaja tajub sõltlase elus olevat valet, kuid ei lase tal sellesse jääda. Need on asjad, mida raamatust ei õpi, kuid mis toetavad tervenemist. Seetõttu on kliinikus tööl inimesed, kel on isiklik kogemus. Tegemist ei ole ühekordse joomatsükli katkestamisega, nagu seda tehakse haiglates: meil on süsteemne ja põhjalik programm, milles osalemine kestab aasta.”

Tõsi, 12 sammu programmil põ- hinevad kliinikud on tasulised. Kui aga mõelda, kui palju raha kulub alkohoolikul alkoholile, võib sõltuvusravi pidada investeeringuks tulevikku.

Meelt ei tasu heita neilgi, kes elavad väljaspool Tallinna või kelle rahakott ei võimalda tasulist ravi. 12 sammu rühmad nii alkohoolikutele (AA) kui ka alkohoolikute lähedastele (Al-Anon) tegutsevad pea kõigis Eesti linnades ja neis osalemine on tasuta. Abi on olemas.

Comments are closed.